Karnevalikuninganna

Helga Randmaa, Bie Erenurme fotod
Foto ja installatsioon
Pärnu Kunstnike Maja
Avamine 14 detsember kell 17.00
Näitus 14 detsember - 7 jaanuaar

Helga CV

1988 Maduperformance Teatrikarneval (Baltoscandal?) Pärnu

1993 Peategelane dokumentaalfilmis “After the break”, USA

1995 Performance “Striiptiis”, Malmö, Rootsi

1995 Performance Kiek in de Köök, Bie Erenurme fotonäitusel, Tallinn

1999 Performance teatrilaval, Byside Sidewalk festivalil Umeå, Rootsi

1999 Tänavaperformance Byside Sidewalk, Umeå, Rootsi

2003 Filmi peategelane “The Witch” (Nöjamoor), Dokumentaal ja antropoloogilisel filmifestivalil, Pärnu

1988 ja edasi 100 performantseid Töstamaa, Pärnus, Kihnul ja ümberringi

Vöidetud Kadripäeva vôistlusi Töstamaa Vallamajas, ja palju palju muu.

Kes on Helga?

Helga Randmaa, s. 1938 põlluharija ja endine kalarookija, abielus kaluri Herman Randmaaga, s. 1930 , on täiskasvanud naine, kes ei ole lõpetanud mängimast nagu laps. Ta ehitas nukumaju ja mängis nukkudega kuni ta sai 18 aastaseks. Nüüd riietub ta ümber ja esineb inimestele. Tema ümberriietumised on seotud eesti maainimeste ja kalurikultuuri siiamaani elusoleva maskeraaditraditsiooniga, mis nüüd on välja suremas. Maskeraaditraditsioon seisnes selles, et teatud pidupäevadel, nagu Mardi ja Kadripäevadel, pandi teatud kostüümid selga. Tõstamaal korraldatakse maskipeovõistlust - mille Helga on tavaliselt võidab. Maskeraadis kaluri- ja maakultuuris on sotsiaalsed funktsioonid, kus elu läheneb mängule, teatrile ja kunstile.

Helgal välja arenenud võime ennast väljendada ja oma isiksust esile tuua mitmekülgsel ja imestamapaneval viisil. Teadlikult või alateadlikult lähtub ta etableeritud ja sotsiaalselt aktsepteeritud ja veel mitte väljasurnud maskeraaditraditsioonist. Oma mängus julgeb ta provotseerida ja rünnata meie ettekujutusi ja arvamusi sellest, “kuidas tegelikult peaks olema” elulistel ja rõõmsatel viisidel. Mängus lubab ta välja keelatud mõtted, tabudega kõrvaldatud rollid ja käitumised. Vaataja ei jää puutumatuks.

Helga ja minu suhe

Helga kasuema oli vanaema isa öde. Tädi Liina. Tädi Liina ka kasvatas vanaemat kuna tema vanematel polnud alati palju aega oma tütrile - neil oli ju vabrik Audrus. Helga sattus tema juurde ühe önnetuse pärast mis juhtus talle kui ta peebi oli. Tädi Liina elas Pärnus haigla ligidal, ja sinna Helga jäi elama - Tädi Liinal polnud ka lapsi. Helga emal oli liiga palju neid, üheksa tükki. Aga suveti oli Helga oma pärisema juures.

Tädi Liina väga hoolis vanaemast, ja andis Helgale edasi vanaema asiu mis siia Eesti jäid, ja Helgal on palju sellest rääkida. Tal on vanaema voodiosa alles ja vanaema vanemate pulmapilt. Helga kinkis kunagi emale ühe nööpi (vöi ümberpöördud) kui nad lapsed olid. Helga jäi meid, mind, emat ja vanaemat, nigu ootama. Mina olin se kes tulin, peale viiskümmend aastat... Se oli nikui  Tädi Liina oleks Helgale selle ülesseanne andnud, et neid asiu hoida kuni ”me tagasi tulime”.

Vanaema käis küll mõned korrad Pärnus ja Audrus 1990- aastatel - aga ta oli vanaks  saanud ja temale ei huvitanud "uued" vanad sugulased. Ta ei tahtnud tunnistada et nad olid öiged sugulased. Ta oli ära unustanud ühe kusiini. Lili, Helga ema.

Helga on se naine kes minu naissuguvösas sümboliseerib jöudu ja tasakaalu. Kes oskab ise enda elu täita. Kes on leidnud vastusi eluküsimustele ja kes ei karda elut.

Looming

Helgat on filmitud alates aasta 1993, kui ameerikast antropoloogiline filmija Kaaren Shalom teda filmis. Ise olen Helgat filminud alates aasta 2000. Siit näitaksin valitut juppisi. Erinevaid asiu nagu sünnipäeva pidu Zorba tantsuga, madu tantsu, striiptiisi, kuivkäilma labidaga puhastamist. Minu filmitud materialist on eesmärk teha dokumentaal filmi, mis veel valmis pole saanud. Helgast mul on tehtud film ”The Witch” mida näidati Antropoloogilisel filmifestivalil Pärnus.

Helga terve elu on tema looming, aga sinna kuulub ta aed, ta nukude kollektsioon ja ka tema enda prügist   tehtud kostüümid.